Vihahood, löömine jne

Tänast postitust innustas mind kirjutama ühe inglise keelse artikli lugemine, mida jagati ühes Montessori pedagoogika grupis Facebookis. (Artikkel ise siin http://kidsactivitiesblog.com/84736/real-reasons-child-angry )Eks oleme kindlati paljud märganud vahel eelkooliealise lapse poolt vihahooge või ka isegi vanemate vastu suunatud agressiivset käitumist. Kui teie peres seda ei ole olnud, siis on seda vaid tore kuulda. Lihtsalt lapsevanema, õpeta ja ka nö lastekohviku pidajana olen seda väga palju näinud ja selle pärast tahtsingi sellel teemal pikemalt peatuda.

Tõlgin ja kommenteerin mõningad osad ka artiklist ning ootan ikka ka teie arvamusi ning näiteid.

Artiklis tuuakse välja 6 põhjust, miks lapses võib tekkida agressioon. Need on:

  1. Laps on üleväsinud. Tegelikult on üleväsimus lai teema nii laste kui ka täiskasvanute osas. Täna sellel liiga pikalt ei peatuks, kuid see on tõesti väga levinud probleem ning tihti negatiivsete tagajärgedega (löömine, viha, karjumine, nutmishood, jonn aga ka terviseprobleemid…)
  2. Laps ei oska veel oma tundeid teisiti väljendada. Ta ei oska isegi mõista või veel enam formuleerida oma tundeid endale ja teistele arusaadavaks. Laps ei ütle meile: ” Ma olen tugevalt häiritud, lausa vihane, kuna ei saanud praegu pannkooki süüa!” Nojah, tegelikult mõni “ninatark” ikka juba ütleb ka, aga kas ta oma sügavat emotsiooni isegi veel tajub? Kas me täiskasvanudki alati aru saame oma käitumise sügavamast põhjusest? Emotsioonidest, mis toovad esile mõned meie teod/käitumismustrid?
  3. Vihahoogudel võib olla ka meditsiooniline põhjus. Seda saabki arutada oma perearstiga või siis lastepsühholoogiga.
  4. Laps tunneb end jõuetu/võimetuna olukorra ees. Ka täiskasvanutes tekitavad sellised olukorrad viha ja agressiooni. Tihti anname lastele käsklusi väga palju, kuid võimalust ise otsustada suhteliselt vähe. Miks mitte anda talle võimalusel valikuvariante? Kindlasti paljud ka annavad, kuid kõige enam kaovad need ära siis, kui kiirustame või oleme ise väga väsinud. Siis ongi lihtne öelda: ” Pane riidesse!” või”Õpi kiiresti ära!” või ” Korista oma tuba ära!” jne. Selle kõige tulemus võib olla eriti pikaajaline ja kurnav võimuvõitlus või ka jonnihood või jällegi löömine või muu vihaväljendus. Laps lihtsalt ei tea, kuidas selle võimetu olukorraga toime tulla. Selle vastu aitab kavalus. Anna lapsele võimalus valida just nende asjade hulgast, mida sa tahad, et ta teeks. Nt: kas sa tahaksid pigem enne õppida või toa ära koristada? Laps saab teha omavaliku ja ise otsustada, mis järjekorras ta midagi teeb. Tal säilib kontroll kogu olukorra üle, mis sellest, et tegelikult oled valikud sina teinud. Sama kehtib ka väiksemate puhul. Ilmekas näide on koristamine. Eks väiksema lapsega peab ikka vanem tihti ka koristama ja anna lapsele valik, kas ta koristab ära nt klotsid või pusletükid. Nagu sa aru saad, siis seda valikut, et ta ei korista, ei olnudki 😉
  5. Ümbersuunatud/ülekantud viha. Laps suunab oma viha ja selle väljenduse sinu või mõne teise lähedase vastu, kuna kuskil mujal on keegi temaga halvasti käitunud (koolikiusamine, kiusamine lasteaias/mänguväljakul vms). Jällegi jõuame tagasi selleni, et tegelikult ei oska laps seda kõike muul viisil väljendada või siis ei julge alati kõigest rääkida. Võib võtta aega, kuni saame teada tegeliku põhjuse, kuid see ei tähenda, et me ei peaks seda otsima. Meie peres on selliste asjade arutamiseks/olukordade arutamiseks jne kasutusel aeg voodis enne uinumist, kus laps saab lausa kaisus oma muredest/rõõmudest jms rääkida. Tihti ma ise alustan juttu kuskilt kaugemalt ja arutame ka tõsisemaid asju. Mina täiskasvanuna saan ju ikka natuke suunata, millest ja kuidas räägime. Igatahes üks mis kindel, selline asi annab ka aluse selleks, et kui midagi tõsist on päevakorral, ka siis julgeb laps tulla minu juurde rääkima. Ma vähemalt usun seda!
  6. Viimane ja kõige halvem meile endale tunnistada on siis siin: LAPS MATKIB MEID! Ja seda kõiges! Kas sa ei ole vahel isegi pisut nagu vihastanud sisemiselt, kui ta ütleb või teeb midagi, mida sa ei pea üldse õigeks. Ja enne kui suudad oma mõtte välja öelda, saad aru, et ta teeb täpselt nii nagu sa ise. Ma küll olen! Eriti nt sõnades! Olen väga mõistnud, et mu peegelpilt võib peegeldada väga ootamatul hetkel ja ootamatu koha pealt. Kas saan teda siis kuidagi keelata või karistada? Eks ikka räägime ja pean ka vahel tunnistama, et olen käitunud või teinud valesti. Ka vabandama! Olengi vaid inimene! Niisiis, peame ikka täpselt aru, kuidas me käitume, kui meid miski pahandab!

Eks tegelikult ongi ju nii- lapsed ei ole pahad ja kurjad ja vastikud. Igasuguse ebameeldiva käitumise taga on peidus mingi teine põhjus ja seda ei ravi karistamise või nurka panemise või millegi muuga. Pigem õpetavad need viimased just oma emotsioone veel rohkem peitma ja varjama. See kõik aga suurendab nõiaringi veelgi rohkem. Kuidas siis säilitada kaine mõistus ning olukord lahendada nii, et kõik oleks võitjad? Eks vist ikka kannatlikkuse ja rahuga. Kuulamine, kuulamine, kuulamine… Vahel ka lihtsalt konkreetne stop aitab. Aga eks see viib meid edasi järgmise teemani, mida me tihti ei taha endale tunnistada, et me ei võta piisavalt aega oma laste jaoks. Sedalaadi olukorrad vajavad lahendamiseks aega ja mitte lihtsalt kõrvuti istutud aega vaid pühendatud aega!

Ja kõige lõpuks ärgem siis ikka unustage, et need on meie enda kallid/armsad inglikesed, kes lihtsalt hetkel ei tule olukorraga toime ja vajavad meie abi…Laps on endiselt see kõige armsam ja parem ja toredam, tema hetke käitumine on see, mis meid ärritab ja pahandab!!!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: